IT-tudengi blogi

  Copyleft sümbol Tarkvarale on võimalik panna peale erinevaid litsentse. Tarkvara litsentsid võib jagada kaheks: omandvaraks ja avavaraks. Eristavaks faktoriks nende kahe vahel on see, kui palju vabadust kasutajale antakse. Autor saab valida ja otsustada, missugust litsentsi valida olenevalt tema eesmärkidest ja huvidest. Avavara litsentsid ehk vabad litsentsid sisaldavad endas edasikandumisklauslilt nimega copyleft. Copyleft võimaldab kasutajal lähtekoodi kasutada, kopeerida, muuta ja levitada, kuid seda nõudega, mis ütleb, et tuletatud kood peab olema vabalt kasutatav nagu on seda lähtekood. Vabad litsentsid on võimalik copylefti tugevuse alusel ära jagada nelja kategooriasse: Väga tugev Copyleft Väga tugeva Copylefti puhul peavad absoluutselt kõik juurde lisatud komponendid olema avaldatud, isegi need, mis on levitatud võrgu kaudu. Selle litsentsi esindajana võib välja tuua GNU AGPL, mis on GNU GPLi täiendus. Isegi siis, kui kasutaja kasutab tarkvara läbi veebibrauseri, peab lähtek

 Järgnevas blogipostituses kirjeldan ning annan oma hinnangu Rick Folkvinge 'i  ja Christian Enströmi 2012. aastal avaldatud raamatu "The Case for Copyright Reform" teises peatükis, "A Constructive Proposal For Copyright Reform", väljatoodud kuuele ettepanekule, mida võiks rakendada meie praegustes autoriõiguste seadustes. Raamatu eesmärk pole mitte autoriõiguste kaotamine, vaid just uuendamine ja järgnevad kuus ettepanekut kirjeldavad neid: 1. Moraalne autoriõigus on autoril - Esimest punkti ei saaks lugeda just ettepanekuks ega uuenduseks, vaid selles on rõhutatud juba olemasolevat punkti seadustes, mis ütleb, et autoril on moraalne õigus kutsuda ja tunnistada end enda töö autoriks. Mitte kellelgi teisel ei ole seda õigust. Need, kes valelikult väidavad ennast olevat töö autor ja pole seda tegelikult, rikuvad seadust. Nõustun 100%, mitte keegi ei tohiks nautida teise inimese töö vilju. Kõik peavad ise enda edu välja teenima ja mitte minema lihtsama vastupanu t

Virginia Shea kirjeldas oma 1994ndal aastal avaldatud raamatus "Netiquette" võrgusuhtlemise 10 käsku. Julgen väita, et ma olen alati nendest reeglitest kinni pidanud. Seda enam, et ma ei ole eriti aktiivne sotsiaalmeedia kasutaja ega tunne vajadust oma seisukohti ja arvamusi kommenteerida ja jagada avalikult kõikide teistega. Eelistan jälgida teiste tegevusi kõrvalt ja suhelda päriselus või privaatselt inimestega omavahel chättides. Virginia poolt kirjeldatud punktid tunduvad mulle kõik isenesestmõistetavad ja loogilised. Ma ei olnud varem isegi teadlik, et sellised reeglid on lausa kirja pandud, vaid võtsingi palju aastaid tagasi Internetis algajana esimesi samme astudes aluseks sellise hoiaku, et teen ainult neid asju netis, mille pärast poleks mul hiljem piinlik, kui need ka avalikuks tuleksid. Järgnevalt aga räägiksin lähemalt ühest reeglistikus olevast punktist, milleks on "Jaga oma teadmisi". Kuigi ma eriti ei armasta kommenteerida ega jagada oma arvamust Suur

Kõige enam realiseerunud eesmärk 2013. aastal vastu võetud Eesti infoühiskonna arengukavas 2020 on ära kirjeldatud IKT eesmärgid, mis peaksid olema täidetud 2020. aastaks. Käesoleva aastaga on lõpptähtaeg kätte jõudnud ning vaadates tagasi paika pandud eesmärkidele, siis minu arvates on kõige rohkem teostunud eesmärk, mis pakub virtuaalse residentsuse võimalust neile, kes ei ole Eesti kodanikud ega oma Eestis elukohta. Selle eesmärgi täideviimiseks käivitati 2014. aastal üpriski innovaatiline e-residentsuse programm, mis on esimene taoline programm maailmas ja on meid ka rahvusvaheliselt tuntuks teinud ja kaasa toonud tohutu suure positiivse meediakajastuse üle kogu maailma. Antud programmi kaudu on e-residendil võimalik internetis digiallkirjastada ning pääseda ligi riigi avalikele teenustele, nagu näiteks äriregister ja e-maksuamet, ning mis peamine, neil on võimalik asutada oma ettevõtte, mis ongi programmi peamine eesmärk. Niiviisi saame väliskodanikke siduda Eesti majandusega ja t